Victor Hugo

Kas pole jumalik, et on olemas naeratus, mis saladuslikul viisil suudab kergendada selle tohutu ahela raskust, mida kõik elusolendid enda järel lohistavad?

(“Meretöölised”, 1866)

Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.

(“Hüljatud”, 1862)

Olgu möödaminnes öeldud, et edu on iseenesest küllaltki jälk asi. Inimesi petab tema võlts sarnasus talendiga. Rahvamassi silmis on edu peaaegu sama mis üleolek.

(“Hüljatud”, 1862)

Loomad pole muud midagi kui meie vooruste ja pahede kujud, mis liiklevad meie silme ees, nad on meie hingede nähtavad viirastused.

(“Hüljatud”, 1862)

Südametunnistus on meelekujutuste, hirmude ja kiusatuste kaos, unistuste põletusahi, urgas nende mõtete jaoks, mida häbenetakse; ta on sofismide pandemoonium, ta on kirgede lahinguväli.

(“Hüljatud”, 1862)

Meie rõõmud on viirastuslikud.

(“Hüljatud”, 1862)