Victor Hugo

Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata.

(“Hüljatud”, 1862)

Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena.

(“Aforismide raudvara”, 2007)

Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea.

(“Hüljatud”, 1862)

Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.

(“Hüljatud”, 1862)

On olemas ülevam vaatemäng kui meri — see on taevas; on olemas ülevam vaatemäng kui taevas — see on hinge sisemus.

(“Hüljatud”, 1862)

Ilus on sama kasulik kui kasulik. Võib-olla isegi veidi kasulikum.

(“Hüljatud”, 1862)