inglise ulmekirjanik
Surra võib oma maa või rahva või perekonna eest, aga jumala eest tuleb elada täiel rinnal ja tegusalt – iga päev oma pikast elust!
(“Väikesed jumalad”, 1992)
“Küsimused ei peagi loogilised olema, Vincent,” lausus preili Susan. “Loogilised peavad olema vastused.”
(“Ajavaras”, 2001)
Vandumine oli summutatud ja võõrkeelne, kuid igasugusel vandumisel on teatud osa sisust rahvusvaheline.
Isegi kui maailm tohutult muutub, mõtlevad inimesed juba mõne päeva pärast, et kõik on normaalne.
Kõigi poolt tehtud otsused on mitte kellegi poolt tehtud otsused.
See, et me oleme näinud asju, mida inimene ei peaks nägema, teebki meist inimesed.
Aga võib-olla ongi reeglid ainult selleks, et inimest mõtlema panna, enne kui ta neist üle astub.
Minu aja täis saades loodan istuda toolil oma aias, brändiklaas käes ja Thomas Tallis iPodis mängimas. Kui on märg, siis raamatukogus.
Me oleme rumalad. Oleme viimasel sajandil olnud elamise ja ellujäämise kunstis nii edukad, et olema unustanud kuidas surra.
Elu on lihtne ja odav valmis teha. Kuid asjad, mida me elus olles vajame – nagu uhkus, eneseaustus ja väärikus – on samuti säilitamist väärt ning kipuvad fetišliku, iga hinna eest elust kinnihoidmise taha ära kaduma.
Ma ei üritagi asjadest aru saada, kui mu läheduses on keegi, kes seda minu eest teha võiks.
