Lennart Meri

Rahvaluule, olgu siis rahvalaulud, rahvatantsud või rahvamuusika on rahva kirjutamata ajalugu.

Keel on võimas realiteet ja keelesugulus äratab tugevaid tundeid. Suviti rändavad meie kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud itta, otsekui oleksid nad sinna maha unustanud miskit, mida homme tingimata vaja läheb. Pärast vaatame nende pilte, kuulame nende viise ja ütleme iseendale: ahaa, need oleme meie.

(“Hõbevalgem”, 1976)

Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimusteks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib endale leida uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma ja teatud kombel elavad meie kõrval ja meie sees kõik varem öeldud sõnad ja mõtted inimese kauge koidikuni Aafrika sumisevas hällis.

(“Hõbevalgem”, 1976)

Ida on palju rohkem mõtteviis kui ilmakaar.

(“Balti riigid: kus lõpeb Ida?”, 2001)

Julgeolekugarantiisid saab ühele riigile anda ainult tema rahvas ise.

(Ajalehes Postimees, 1996)

Ja te teate, et muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga käib koos, käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid probleeme, neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle seab.

(Kõne algava kooliaasta puhul, 31. august 2001)