Jeanette Winterson

See ei ole üks ega teine asi, mis hulluseni viib, vaid maailmaruum, mis jääb nende vahele.

(“Apelsinid pole ainsad viljad”, 1985)

Sa ütlesid: „Ma armastan sind.“ Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame? „Ma armastan sind“ on alati tsitaat. Sina ei öelnud seda esimesena ja mina veel vähem, ometi kui sa seda ütled ja kui mina seda ütlen, kõneleme me nagu metslased, kes on avastanud kolm sõna ja kummardavad neid.

(“Kehale kirjutatud”, 1992)

Isetegemine pole selles vallas kunagi levinud. Omaenda kirstu meisterdamises on midagi jubedat. Osta saab kokkupandava paadikomplekti, majakomplekti, aiamööblikomplekti, aga mitte kirstukomplekti. Eeldusel, et augud on ette puuritud ja korralikult reas, ei tohiks meisterdamisega küll mingeid raskusi kaasneda. Kas poleks see kõige armsam asi, mida armastatu jaoks teha?

(“Kehale kirjutatud”, 1992)

Ma ei söö seda, keda ma tappa ei suuda. Jätab kehva ja silmakirjaliku mulje.

(“Kehale kirjutatud”, 1992)