Henry Miller

Kuni pole olemas kübekest tunnet, puudub aktil inimlik tähendus.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)

Ja võibolla siis, kui nad üksi jäävad ja oma buduaari vaikuses valjusti iseendaga räägivad, pudeneb nendegi suust kummalisi asju; sest ka nende maailmas, nagu igas teiseski, on suurem osa kõigest toimuvast roppus ja ilgus, räpane nagu prügikast ikka, ainult, et neil on piisavalt vedanud ja nad võivad kastile kaane peale panna.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)

Kõik, mida võis nimetada kirjanduseks, on minust välja pudenenud. Rohkem pole enam tarvis raamatuid kirjutada, jumal tänatud.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)

Mul jätkus piisavalt aega ja tundlikku meelt, et piiluda teiste inimeste ellu ja noppida romaanide elutut lähteainet, mis, olgu kuitahes haiglane, näib raamatukaante vahele köidetuna hõrgult kauge ja anonüümne.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)