ameerika romaanikirjanik
Kui kerge on olla tundetu päeval, hoopis teine asi aga öösel.
Inimesel kulub kaks aastat, et rääkima õppida, ja terve elu, et õppida vaikima.
Noore nolgina sõtta minnes kujutatakse ette, et ollakse surematu. Teised tapetakse: sinu endaga seda ei juhtu. Kuid siis aga esimest korda haavata saades loobutakse sellest illusioonist ja teatakse, et see võib tabada ka sind ennast.
Hea meelega ostaksin natukese õnne, kui oleks mõni koht, kus seda müüakse.
(“Vanamees ja meri”, 1952)
“Ay,” ütles ta valjusti. Seda lühikest sõna pole võimalik tõlkida ja ega see muud tähendagi peale häälitsuse, mida inimene siis tahtmatult teeb, kui ta tunneb, et läbi tema käte lüüakse nael puusse.
“Aga inimene ei ole alistumiseks loodud,” ütles ta. “Inimest saab hävitada, aga mitte alistuma sundida.”
Õnn on ju selline asi, mis tuleb inimese juurde erineval kujul ja kes võib teda eales ära tunda.
Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen.
(“Kellele lüüakse hingekella”, 1940)
