eesti zooloog ja loodusfotograaf
Sõnad on nagu lehed. Nad lendavad suust välja ja tuul keerutab ning keerutab neid. Lõppkokkuvõttes ei või sa kunagi kindel olla, kuhu nad välja jõuavad.
Minu tänav on täis koerasitta ja auke, aga ta on minu tänav. Ja ma tunnen omamoodi toredat tunnet ja naudingut kui ma tulen, kott seljas kuskilt kaugelt maalt ja jõuan oma kodutänavale. No olgu see koerasitt ja olgu need augud. Ma astun sealt üle, aga ma olen jälle oma tänaval. Nii et see on see, mida sa omaks võtad.
(“Mister Fred”, 2009)
Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest.
Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne — õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.
Ons ilmas vähe inimhingi, kes nõnda, kajakate kombel, pilkases pimeduses ringi peavad hulkuma. Teadmata, kas üldse leidub kuskil tühi saar, kus nendetaolised maabuda tohivad ja lõpuks rahu võivad leida. Surm ei ole ainus suur paratamatus. Mõnikord võib selleks kujuneda ka elu.
(“Jäälõhkuja”, 1986)
Me elame muutuvas maailmas. Ja ma tahtsin täna meenutada endale ja kuulajatele tõsiasja, et kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire.
(www.ylikool.ee/et/13/fred_jyssi, 2005)
Tean olendit, kes talub vangistust veelgi paremini kui amuuri roninastik, võtab toitu vastu väga hästi ja — mis eriti positiivne näitaja — erinevalt roninastikust, kes vangistuses ei anna järglasi, isegi paljuneb, kui talle selleks ainult võimalusi anda. See olend mõtles välja vanglad, aga üks magusamaid sõnu ta suus on “vabadus”.
Sõprusega näikse olevat umbes samamoodi nagu taevariigiga. Võid seda otsida ja oodata, igatseda või ihata, aga sõpra ei kuskil.
Me rändame. Me rännakus on ehe rändamise rõõm. Siis i s t u m e mootorpaati ja sõidame kaitseala baasi. Seal i s t u m e bussi ja sõidame Murmanskisse. Murmanskis i s t u m e lennukisse, Tallinna lennujaamas i s t u m e taksosse. Kodus i s t u m e söögilauda. Siis tulevad päevad i s t u m i s t töölaua taga. Nõnda see elulaev liigub. Kui nii, aina istudes, siis võib ta varsti madalikul istuda, mis sest, et tuli on katla all ja korstnast tuleb paksu suitsu. Siis anname vilet ja kutsume abi. Ja sinna see aur läheb, kühvelda sütt katla alla nii palju kui tahad.
Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega.
