eesti zooloog ja loodusfotograaf
Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.
(“Mister Fred”, 2009)
Ja ma võin endale seda lubada, et kui ma hommikul ärkan, siis ma kunagi ei tõuse kohe üles. Päevale tuleb mingisugune põhi panna. Kõigepealt ma rõõmustan selle üle, et mulle on antud elus veel üks päev ära näha, sest iial ei või teada, mida ta toob. Ja see on täitsa huvitav. Kõik külalised, ma pean silmas ka seikasid ja sündmusi, kõik on väärtuslikud. Teinekord on ebameeldivatest külalistest, ma räägin, kujundlikus mõttes, palju rohkem kasu kui meeldivatest külalistest. Aga seda näeme siis päeva jooksul, missugused nad on. Niikaua, kui ma olen teki all ja päev ei ole mind sealt välja tirinud veel, on mul hea olla.
Sõnad on nagu lehed. Nad lendavad suust välja ja tuul keerutab ning keerutab neid. Lõppkokkuvõttes ei või sa kunagi kindel olla, kuhu nad välja jõuavad.
Aeg on inimese väärtuslikem varandus. Kui sul ei ole midagi öelda, siis ära raiska enda ja ennekõike teiste aega.
Mees tervikuna võib meheks saada, kujuneda üksnes siis, kui tal on isakogemus. See on vältimatult vajalik mehe kui terviku väljakujunemiseks.
(http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=110691)
Meheks ei saa hakata. Mina olen seda meelt, et meheks võib saada kui sul on õnne olnud elus kohata naisi, kes tekitavad sinus soovi saada meheks. See on väga oluline. Aga mehe tervikusse kuulub koos lastega kasvamine.
Me rändame. Me rännakus on ehe rändamise rõõm. Siis i s t u m e mootorpaati ja sõidame kaitseala baasi. Seal i s t u m e bussi ja sõidame Murmanskisse. Murmanskis i s t u m e lennukisse, Tallinna lennujaamas i s t u m e taksosse. Kodus i s t u m e söögilauda. Siis tulevad päevad i s t u m i s t töölaua taga. Nõnda see elulaev liigub. Kui nii, aina istudes, siis võib ta varsti madalikul istuda, mis sest, et tuli on katla all ja korstnast tuleb paksu suitsu. Siis anname vilet ja kutsume abi. Ja sinna see aur läheb, kühvelda sütt katla alla nii palju kui tahad.
(“Jäälõhkuja”, 1986)
Tean olendit, kes talub vangistust veelgi paremini kui amuuri roninastik, võtab toitu vastu väga hästi ja — mis eriti positiivne näitaja — erinevalt roninastikust, kes vangistuses ei anna järglasi, isegi paljuneb, kui talle selleks ainult võimalusi anda. See olend mõtles välja vanglad, aga üks magusamaid sõnu ta suus on “vabadus”.
Ons ilmas vähe inimhingi, kes nõnda, kajakate kombel, pilkases pimeduses ringi peavad hulkuma. Teadmata, kas üldse leidub kuskil tühi saar, kus nendetaolised maabuda tohivad ja lõpuks rahu võivad leida. Surm ei ole ainus suur paratamatus. Mõnikord võib selleks kujuneda ka elu.
Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.
