Sisselogimine on hetkel keelatud, sest uus kasutajaliides pole veel valmis. Võtame registreerunud kasutajatega ise ühendust.
Täname mõistva suhtumise eest!

Anonüümne

Pea muretseb ja süda tunneb. Need kaks ei saa samaaegselt funktsioneerida. Kui domineerivad tunded, mure lahustub.

Kui sa muretsed palju, on su tunded surnud ja sa oled oma pähe kinni jäänud. Muretsemine muudab su meele ja südame nüriks ning inertseks. See röövib su energia ja ei lase sul selgelt mõelda. Mured on nagu kivid peas. Nad ajavad su raskustesse, püüavad su lõksu. Mured on ebakindlad, kuna nad käivad tuleviku kohta.

Kui sa tunned, sa ei muretse. Tunded on nagu lilled, nad tärkavad, õitsevad ja surevad. Tunded tekivad, vaibuvad ja siis kaovad. Kui sinu tunded saavad väljendatud, tunned sa kergendust. Kui sa oled vihane, väljendad sa oma viha ja järgmisel hetkel tunned end hästi. Või kui oled ärritunud, sa nutad ja saad sellest üle. Tunded kestavad lühikest aega ja siis langevad ära, kuid muretsemine närib sind pikemaid ajaperioode ning lõpuks neelab su.

Tunded teevad su spontaanseks. Lapsed tunnevad, seega on nad spontaansed. Kuid täiskasvanud panevad oma tunnetele pidurid peale ja alustavad muretsemist. Muretsemine takistab tegutsemist, samal ajal kui tunded õhutavad tegutsemist. Negatiivsete tunnete pärast muretsemine on õnnistus, kuna see pidurdab neid tundeid, takistades sul nende pinnalt tegutsemist. Muretsemist positiivsete tunnete pärast tavaliselt ei esine. Sageli hakkad sa muretsema oma tunnete pärast, kui sa arvad, et tunned liiga palju.

Oma murede äraandmine on palve ja palve viib su tunneteni.

(Iganädalane Teadmiste Lehekülg Nr.315)