Hispaania Ratsakooli direktor
Õpetaja on oma õpetusega edukas siis, kui õpilased temast aru saavad ja teda austavad. Samamoodi saab hobusemees õppida hobuselt ainult siis, kui ta teda elusolendina austab ja armastab.
(“Minu hobused, minu õpetajad”)
/---/ ratsutamine on midagi palju enamat, kui rahulikult jalutaval hobusel istumine.
On olemas head õpetajad, kes on meile eeskujudeks ja keda püüame kogu oma elu järgida, ning on halvad õpetajad, keda meile eriti ei meeldi meenutada. Õppida võime aga mõlematelt.
“Mul on aega” peaks olema aga iseäraneis iga koolisõitja juhtlauseks läbi kogu treeningkursuse ning meenutama talle fakti, et klassikalise ratsutamiskunsti eesmärk on saavutatav ainult siis, kui nõudmisi suurendatakse vähehaaval.
Kui aga ratsanik teab, kuidas hobust aegamööda oma nõudmistesse pühendada, kui ta oma tööd metoodiliselt ja arukalt kavandab ning võtab arvesse ka noore looma kehalist ja vaimset arengut, rajab ta sellega korrektse ja eduka treeningu kindla aluse.
Ehkki jõu ja karistamisega võib saavutada tingimusteta alistumise, mille puhul võib ratsanik jõuda oma eesmärgini küll kiiremini, kuid seda ainult juhul, kui on tegemist hea iseloomuga olendiga, kellel pole võitlemiseks kalduvust.
