Anton Hansen Tammsaare (1878-1940)
proosa- ja näitekirjanik, esseist ja kultuurfilosoof
Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.
(“Tõde ja õigus” III, lk 84, 1931)
Muidu oleks võinud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtete vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimestest, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.
(“Tõde ja õigus” III, 1931)
Pealegi milleks peakski veel raamatuid kirjutama, kirjastama või lugema, kui maailmas valitseb ideaalne ühiskondlik kord. Raamat on pahe, millega tahetakse saavutada voorust, aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.