André Gide (1869-1951)
prantsuse kirjanik; Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947
Me ei tunne oma õnne tihtilugu vaid seetõttu ära, et ta ilmutab end teistsugusel kujul, kui olime oodanud.
(“Surra, et elada”)
Kui kalliks tõde ka ei peeta, on memuaarid ikka vaid pooltõde: kõik on alati keerulisem, kui seda kujutatakse. Võib-olla jõuabki romaan tõele lähemale.
Liiderdaja suurim nauding on tõmmata ka teised kõlvatusse kaasa.
Kulus hulk aega, kuni ma aru sain, et tavaliselt räägib inimene endast vaid seetõttu, et tal on piinav vajadus südant kergendada, ega vaevu muretsema, kas kõrvapaar, millele ta end usaldab, on tõepoolest võimeline teda mõistma.
Kui mu looming midagi väärt on, jääb ta püsima; mina võin oodata.
Kõige määravamad iseloomujooned kujunevad ja kinnistuvad enne, kui jõuad enesele aru anda.
Vaid lihtsad hinged on võimelised loomulikul viisil loomulikud olema.
Vähe sellest, et ma armastan seda, mis on; ma pean seda ka kõigist võimalustest parimaks.
Parem juba üldse mitte, kui halvasti kiidetud olla.
Veinita joobumus pole midagi muud kui inspiratsiooniseisund.
Sel ajal ei võinud ma veel teada, kui tugevalt sünnipära end kõige hiljem omandatu üle maksma paneb, ning et töötle, tärgelda, triigi või krousi kangast, kuidas tahes, loomulik kude lööb ikka alt välja ja riie langeb selle järgi jäigalt või pehmelt.
Kõige sügavamad pärilikud jooned näitavad end alles vanemas eas.