Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”
(“Vikatimees”, 1991)