Kuna nad olid nii noored ja polnud veel jõudnud koguda endasse mälestusi, mis annavad inimestele mõne pidepunkti tõelisuses, nagu näiteks unustamatu näljahäda või armastus, olid poiss-sõdurid ülimalt vastuvõtlikud legendidele ja kuulujuttudele.
(“Kesköö lapsed”, 1981)