Iga uusaja kirjandusajaloolane võtab peaaegu enesestmõistetavana vastalist intentsiooni, tegelikult õõnestavat intentsiooni, mis uusaja kirjandusele omane on: ta adub selle selget otstarvet päästa lugeja lahti mõtte- ja tundeharjumustest, mida suurem kultuur peale surub, anda talle alus ja lähtepunkt, millest otsustada kultuuri üle, mis lugejat ennast telitab, ja seda hukka mõista, võib-olla revideerida.