Sisselogimine on hetkel keelatud, sest uus kasutajaliides pole veel valmis. Võtame registreerunud kasutajatega ise ühendust.
Täname mõistva suhtumise eest!

eesti kirjanik

Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.

(“Hingede öö”, 1953)

Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata.

(“Rohtaed”, lk. 83, 1942)

Olin kõige õnnelikum siis, kui ma pärast olin kõige õnnetum.

(“Hingede öö”, 1953)

Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida.

Ideaalne on see, mida tegelikult pole.
Ilma loodusteaduseta ei saa kunagi mõista filosoofiat, ideaalset ilma reaalseta.
Ideaalne on selleks, et selle poole püüda, on eesmärk. Ja ideaalne riik on eesmärk, mille poole maksab püüelda..

(“Rohtaed”, lk. 101, 1942)

On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb.

(“Rooma päevik”, 1976)

Parem lõpetada vana aasta oma ebaõnnestumise tunnistamisega, kui et alustada uut sellega.

(“Hingede öö”, 1953)

Naeratus on nõudmine, mitte palve.

(“Hingede öö”, 1953)

Vanal ajal põgenesid inimesed metsaüksindusse või mägedesse, kõrbetesse või tühjale saarele. Võib tunduda veider, et ma sellesama eesmärgiga põgenen elust kihavasse suurlinna.

(“Rooma päevik”, 1976)

Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!

(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)

Kunst on sama vähe asjatundjatele kui toit kokkadele.

(“Hingede öö”, 1953)

Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv.

(“Rooma päevik”, 1976)