eesti proosakirjanik
Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, aga ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada... rahva hing on lämbutatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber... Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama... ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid tugevasti äratab!...
(“Tasuja”, 1880)
Üheksateistkümmendama aastasaja lõpul olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas — kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise.
(“Kuulsuse narrid”, 1974)
Juba vanad targad on ütelnud, iga inimese sees olevat omajagu narrust; ma arvasin oma uurimiste järel juurde lisada tohtivat: igal narrusel on oma inimene.
(“Narride narr”)
Hakatus on tehtud, — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit tõuseb veripunaselt.
Vabadus on magusam kui mesi, aga ka sulavam kui mesi! Enne kui taipad, imed jälle orjahigi!
