Emil Tode (1962-)
eesti kirjanik
Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.
(“Flandria päevik”, 2007)
Depressioon on turvalisuse, heaolu haigus, nii nagu rasvumine on toidukülluse haigus.
Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Kuna enam tegelikult midagi lisada ei ole, siis lisatakse näivusi.
Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?
Kodus ikka räägiti, et kassid näevad pimedas, näevad hingesidki käivat, keda meie ei näe. Näed sa? Pühavägev on su loonud sellise, et sa näed, aga ei räägi. Meid on ta jälle nii loonud, et me räägime, kuigi ei näe. See on tema suur tarkus.
Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.
Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.
Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.
Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.
Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.
Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.