Surm! Vaese mehe armas sõber,
sa kalleim kaimudest!
Kui olen vana, ihu nõder,
mul rõõm on puhkusest!
Kel rikkust, vara, kardab sind —
nad troonilt kisud maha;
Ent kerge surres selle rind,
kel taskus puudub raha.
(“Man Was Made to Mourn”, 1786)
Surm! Vaese mehe armas sõber,
sa kalleim kaimudest!
Kui olen vana, ihu nõder,
mul rõõm on puhkusest!
Kel rikkust, vara, kardab sind —
nad troonilt kisud maha;
Ent kerge surres selle rind,
kel taskus puudub raha.
(“Man Was Made to Mourn”, 1786)