See on minu elu — mingid tühised kuuskümmend või seitsekümmend aastat — ja ma teen selle nii isikupäraseks, nii kordumatuks, nii ilusaks ja nii patuseks, kui tahan, suudan ja julgen. Ma oleksin hull, kui ainsa võimaluse kasutamata jätaksin! Sest nii pikk on elu küll, et oma vigu, kui vaja, ka mitu korda parandada. Aga selleks, et neid vigu üldse mitte teha... noh, nii palju pole mõtet oma elu pealt küll kokku hoida.
(“Iseennast kuulates”, 1997)