Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!
(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)
Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!
(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)