saksa filosoof
“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud?
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Maal on nahk ja sel nahal on haigusi, ühe selle haiguse nimi on inimene.
Valetamine on elu eeltingimus.
Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.
Müstilisi seletusi peetakse sügavamõttelisteks; tõde on, et nad ei ole isegi pinnapealsed.
See, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada.
Jumal on idee, kes teeb kõik mis on sirge, kõveraks.
Ma ei saa uskuda Jumalasse, kes soovib pidevalt olla jumaldatud.
Mu püüdluseks on öelda kümne lausega sama, mida teine ütleb terve raamatuga.
Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi.
Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine. Kaastunne on see, mis võib inimestes tekitada ebakindlust ja hirmu.
(“Moraali Genealoogiast”, 1887)
Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine.