Ma olen mõelnud — kes on need reeglid paika pannud?
Missugusel kuratlikul kombel töötleb kõikvõimalikku infot isehakanud statistikaamet meie ajus, nii et me üritame kõike uut mugandada olemasolevaga, püüame alati leida seoseid eelnevalt kogetuga ja tõmmata paralleele?
Milleks see vajalik on?
Kas me kaitseme ennast kõige uue eest, mis ähvardab lõhkuda meie maailmapilti?
On see hirm, paljas, inetu hirm võõra ees? Usalduse puudumine? Enesealalhoiuinstinkt, mis üritab kõigest väest säilitada stabiilsuseillusiooni?
Miks ei ole kunagi võimalik ühtegi inimest päriselt tundma õppida?
Õppida tundma tema endana? Ma vaatan teda ja minu ajus jookseb sajaleheküljeline eelarvamuste, hinnangute, skeemide jada. Statistikaamet analüüsib selle olemust. Ma võin kihla vedada, et sama toimub ka tema peas. Võib-olla olen mina lihtsalt oma peas toimuvast rohkem teadlik.
Ma peaksin vist mõtlema vähem... või siiski rohkem.
(“Enesetapjad”, 2009)