Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi: et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.
(“Mu sõraline sõber”, 2009)