Sisselogimine on hetkel keelatud, sest uus kasutajaliides pole veel valmis. Võtame registreerunud kasutajatega ise ühendust.
Täname mõistva suhtumise eest!

Artur Adson

1889-1977

eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist

Aga kurvim päev meie Stokholmis elamise paarist kuust oli siis, kui Teine maailmasõda lõppes, s.o 7. mail 1945, ja kui Stokholm sel puhul hullusti juubeldas. Vaatasime seda hõiskamist ja tralli pealt Regeringsgatani kõrgelt viaduktilt alla Kungsgatanile. Noorsugu liikus mööda tänavat suurtes troppides ja seistes veoautodel. Lehvitati Rootsi, Taani ja Norra lippe. Ja kisas see noorus ning laskis end minna — see oli n e n d e panus lõppenud maailmasõja kohustustesse ja koledustesse. [—] Meie vaatasime seda karnevalitaolist lõbutsemist pealt sõnatult ja vaikides, sest meie maale see päev rahu ei toonud. Seal, kolmsada kilomeetrit ida pool, valitses surnuaia rahu.

(“Lahkumine”, 1951)